Sunday, September 28, 2008

Minu hääl

Nelli Rohtvee, 1996

Tean, mida minust räägitakse,

et tegelikult ei huvitagi mind kunst, et tahan karjääri teha. Tahan end feministina ühiskonnas maksma panna. Kuid ei maksa kõike uskuda, mida linna peal räägitakse ja mida räägitakse klubis. Tean seal peaaegu kõiki, ka ettekandjaid ja uksehoidjaid. Mul on nendega head suhted, kuid asi pole selles. Ma olen seal ennast hästi tundnud, kuid ma ei kannata, kui mõnda naist solvatakse. Nii juhtuski, alati purjus kunstnik Ü. istus meie lauda, kus olime kolmekesi jutusoone sisse saanud ja hakkas ühte lauasviibijatest mustama. Ta pidas end vist suureks isandaks. Ta ei varjanudki, et oli selle naisega maganud ja millegipärast leidis endal õiguse olevat teda alandama hakata. Ei pidanud vastu, viskasin näkku klaasitäie kokteili. Sidrunilõik jäi mehe habemesse. Tema jultumus ammendus mõneks ajaks. Sant tunne saabus üsna varsti. Ma ei talu vägivalda, kuid ei varja, et võin vajaduse korral käed käiku lasta. Vastik joon, ebanaiselik. Ma isegi häbenen seda. Ma ei taha, et mehed lahkuvad minu juurest selle tõttu, et terroriseerin neid rusikatega või teen enesetapukatseid.

Mis nüüd edasi, vaeveldes voodis selle neetud haigusega? Kas saabub sellele lõpp või tuleb siit midagi edasi? Kas mõtlen oma tütrele, kelle sokutasin ema juurde provintsilinna, kus ta käib koolis, kus ta õpib? Selles koolis, kus lapsed ei ole rumalad, kust aga ei jõuta kaugemale. Ei saada suhu keelt, ei saada suurlinna lihvi.

Tean, mida mõeldakse minust ja mu mehest. Ei talunud, et sõidab teise naisega Mallorcale. Kuigi meil oli kokkulepe, et ainult üks kord, siis läheb vanaviisi edasi. Ta ütles, et on väsinud, kurnav aasta ja naist palju nähtud, see tähendab mind, nagu oleksin tal jalus. Liigun ka ise ringi, talle tundus et olen kuidagi küljes. Tahtis eemalduda, tahtis midagi muud ja ütles, et perekonnaelu on talle väga tähtis. See on põhiline, saad aru, ütles, ainult üks kord, tahan lõõgastuda ja teistsugust inimest. Hästi, arvasin, et pean vastu, elan üle, siis läheb samamoodi edasi, paremini, elame ju 20. sajandi lõpus. Me oleme moodsad, saame asjust aru ja kes teab, võibolla võtan kellegi ka ise - tasakaaluks, vahelduseks. Et ainult korraks, lühikeseks ajaks.

Ja nüüd küsitakse, miks laamendan ja mässan, miks vahetan ja kirun mehi, nagu nad oleksid süüdi, et nad on sellised, nagu nad on. Põhjusi on palju ega ole ka.

Kui aastaid tagasi kohtusime,

ütles tema, et viimane asi, mida teha tahaks on minuga voodisse minna. Esimesel korral lebasime üksteise kõrval alasti, liigutades end aeglaselt ja naudingut edasi lükates. Olime nagu vasttutvunud naisarmastajad - silitades, suudeldes ja lakkudes üksteist kiirustamata, vaikselt mõnu tundes, justnagu enneolematut magusrooga. Ta ei püüdnudki himukalt ja mehelikult lõpetada, mille üle imestasin. Vajasin õrnutsemist rohkem, nagu ajavoolu unustamist ja sooja kokkupuudet. Hommikul kui sõime, siis ei saanud aru. Kui ta kohtamisele kutsus, meie esimesele, peale esimest ööd, olin hämmastunud iseenda üle. See oli nagu eksamipalavik. Pidin taskurätikusse pühkima oma erutusest higistavaid käsi.

Tahan kirjutada sõna “Pariis”

väikeste tähtedega, tahan kahandada selle linna täi suuruseni ja lömastada sõrmede vahel. Tahan, et sellele langeks pomm ning pühiks koha maapinnalt ja minu mälestustest. See päev, mil peaksin sinna uuesti tagasi pöörduma - ei ole muud võimalust kui ahelates - see päev saab mu viimseks, kuid ma loodan, tean, et hakkan kustuma hetkel, mil lennuk Prantsusmaa piiri ületab; kattun ravimatu lööbega, kuuldes prantsuse keelt; käed kangestuvad, kui mind riivab prantsuskeelseid sõnu kandev toode.

Seda kohta tullakse vahtima lähedalt ja kaugelt. Selle ümber kiibitsetakse, seda imetletakse, seda nauditakse, sellest ollakse vaimustunud. Sellest kirjutatakse pikalt, olles pimedalt kinni kõikide eelnevate ennastimetlevates linnakirjeldustes. Tähtis ei ole ju linn, vaid MINA selle linna taustal, see on nende kirjelduste alltekst, kus kõlab akordionimuusika, kulgeb Champs-Elysées, kasvavad kastanid ja muu lääge ning minul ainult negatiivsega seostuv. Narkootilise entusiasmiga kirjeldatakse iga viimast kui puulehte, kivikest müüris, tornikest katusel, tilka jões ja niret peale vihma. Joobnud imetlusega kallatakse üle neid tundetuid kõnniteid ja tänavaid, nagu äride omanikud teevad hommikuti veega. Maitsetult ülistatakse Pariisi “kaunitare”, kes on parajad jõletised, kui nad ei ole mitte sissesõitnud.

Ja takkapihta ollakse kinni vormelis “pariis kui armastuse linn”, viibides seal mõned päevad, joostes ühe kolossi juurest teise juurde, nägemata neid, nagu ka mind, kelle jaoks on see pigem “surma linn”. Minu tapetud armastus, mis suri loomulikku surma, kuid mis oleks vastu pidanud, kui mõni raviv jõud või deus ex machina oleks sekkunud.

Lennuk maandus täpselt kell 20.15 de Gaulle´i lennujaamas, kust samal päeval edasi ei pääsenud. Seejärel kümmekond kilomeetrit shuttle´iga läbi de Gaulle´i kivilinnaku, tegelikult lennujaama. Ei saagi aru, kus see maa siin on. Valdavalt on tegu ehitiste, käikude, betoonsammaste ja transpordivahenditega, mis kas seisavad omaniku ootel või on hõivatud reisijate poolt. Esimeseks ööbimiskohaks on moodul-hotell “Cocoon” ümmarguse lennujaamahoone keldrikorrusel. Kaks korda kaks ja pool meetrit, kuid sellele mahub voodi, riidekapp, kemps, kirjutuslaud, telekas ja veel tilluke territoorium selle vahel, kus saab ennast ringutada. Tunnen end kui kosmoselaevas. Selle ehitise puhul on isegi raske öelda, mis ta siis on, skulptuur, objekt või arhitektuuriteos. Ainus soov, kuigi see tekib üllatavalt vara, kuna olen Eestist ja inimestest tülpinud - tahaks kohata inimesi. Video, mida hakkan tegema, peaks sisaldama inimesi, kes on pööratud vaataja poole näoga ja midagi räägivad.

Selleks, et olla kuuldav,

et mu hääl kostaks, pean toimetama ja figureerima avalikkuses. Muidu ma ei paista, muidu mind ei tunta. Pean käratsema ja suhtlema võimalikult paljudega, pean olema nähtav ja kuuldav, pean olema ees ja jalus. Praegu olen isegi rohkem tagasi tõmmanud, kuid see inerts on jäänud. Minust tuntakse puudust seltskondades, mind räägitakse taga, mind vihatakse kirglikult, kuid samuti mind armastatakse, mind tuuakse eeskujuks ja avaldatakse hämmastust, et midagi niisugust saab olla.

Mehed arvavad, et kunst on naise jaoks asendustegevus. Et naine on hea kunstnik, kui tal ei ole isiklik elu korras. Et sain nii heaks selle tõttu, et ei saanud igapäevaelus hakkama ega ole võimeline pühenduma sellele, mis naise jaoks kõige olulisem - perekond. Kuid naine ei ole köögikana ja pesupesija. Naisel on koht ühiskonnas ja peamine, kui naine on kunstnik, siis tal on midagi ütelda. Õigemini vastupidi: kui inimesel on midagi ütelda, kui ta tunneb, et temas on midagi, siis ta õpib ja harib ennast, et saada kätte vahendid, mille läbi ennast kõige täiuslikumalt väljendada. Kunst võimaldab suurimat vabadust oma isiklike lugude jutustamisel, oma hädade ja õnnetuse kanaliseerimisel ja materialiseerimisel väärikateks kultuuriobjektideks. Kuid asi ei ole selles: tähtis on isiklik vabadus ja teatava kohalolu saavutamine. Kunst võimaldab reaalsusega kontakti luua, seda mingil kombel haarata, töödelda ja luua teist tegelikkust, mis on su enda näoline, mis sinuga sarnaneb. Peale kõige selle, mulle meeldib inimestega suhelda ja reisida, mulle meeldib olla püsimatu, liikuda ühest kohast teise, näha teisi linnu ja maid.

Bürokraatia

oli hirmuäratav ja stipendiume vahendav C.I.E.S. on selle parim näide. Nende kontor on Pariisi kesklinnas Rue de la Grange aux Belles. See on majade vahele kiilutud postmodernistlik katusealune, millel puudub fassaad, on ainult sissepääs. Seiklen korruselt korrusele, ühest järjekorrast teise. Olukord meenutab polikliinikus käimist lapsepõlves, seisad uste taga, trügid, vestled järjekorras olijatega, et kes on viimane ja nii edasi. Tutvun ameeriklasega, kes on nendes struktuurides vana kala. Ta soovitas ajaviiteks tähele panna, missuguse naudinguga bürokraadid su tegevust koordineerivad: you must follow the orders. Iseloomulik, et vaid mõned töötajad mõistavad inglise keelt. Muidugi, prantsuse keel on purssimise tasemel, parem ma seda ei kasutaks. Kuid lõpuks ometi, saan juhised, hunniku pabereid, ümbrikke, raha, naljaka plastmassist portfelli ja seejärel edasi. Ma liigun siiski. Paar korrust allpool maksin poolteist tuhat ühiselamu eest, kus tekkis kummaline diskussioon kassiiriga, et rahapaberid läksid justkui segamini, hunnik viiesajaseid, mis sobivad rohkem lastetoa tapeediks, diskussioon nagu sellest, et kas neid pabereid oli nii palju või naapalju. Kas ta tahtis mind tüssata, ei saagi aru. Selline tuttav tunne, nagu Venemaa toidupoes, kus müüa proovib sind saagu mis saab mõne rublaga tõmmata.

Esimesed päevad mööduvad luhtuvates katsetes kohtuda väliministeeriumi ametnikuga, kes kogu seda minu asja kureerib. See võis isegi nädal olla, mille jooksul Saint-Germani bulvar muutus päris tuttavaks. Käisin pääslas ikka helistamas, ütlesin, et härra Maudet´d, et meil on kokkulepe. Ja-jah, kuid härra Maudet on hõivatud. Või sai aeg kokku lepitud, kui selgus, et tal on siiski tegemist ja ta ikkagi ei saa.

Gerard Maudet on videoasjanduse pomo välisministeeriumis, kongninaga väikesekasvuline prantslane. Ta ehmatab, kui kohtume, nii tundub, olen selline põhjamaa tõug. Muud teemat sissejuhatavaks vestluseks ei ole kui streikijate demonstratsiooni üle arutlemine, see kulgeb ikka veel mööda Saint-Germani bulvarit. Algas mitu tundi tagasi, raevukad töölised lõunast loopisid tõrvikuid, paugutasid, nende vahel viinerimüüjad, kes neid turgutasid ja liikusid rongkäiguga sujuvalt kaasa. Kõige selle vahel tumesinises politseinikud, demonstratsioonide laialiajamise üksused, busside aknad kaetud terasvõrkudega, sellised vaiksed, kuid otsustavad. Sõna- ja demonstratsioonivabadus, vajadusel võid aga peksa saada. Maudet ütleb, et tema ei tea, kes need on ja teda see ei huvita. Siin on kümneid ministeeriume ja igaühe vastu on kellelgi viha kanda.

Kaamera saad alles nädala pärast, räägib Maudet, vahepeal vaata linna. Mees peab end vist pealinnapoisiks, kellele on maatüdruk külla tulnud. Tahan ise ka midagi. Ütlen seepeale, et oleks arvutit vaja, mõned lood kirjutada ja Eestisse saata. Veidi ootamatu mehele, mõtlen, kuid nii see on, mul on vaja tõesti arvutit, pealegi saab Pompidous neid kasutada ainult programmide õppimiseks. Ta toob mulle laptopi, ütleb Gerard, oleme juba sina peal. Ta on siiski kohkunud, näen ta näost, ta kahtleb, kas laptopi lubamine on õige tegu.

Kui alustada mälestusi

sõnaga „kallis“, oleks see vaoshoitud pöördumine. Ta ajas mind hulluks, mõtlemisvõime kaotuseni, söögiisu puudumiseni. Pariisis peaksin õigustama saadud stipendiumit, mööda linna kaameraga käima. Alistama ja neelama tegelikkust - meheliku, vuajeristliku pilguga. Pean toitma visuaalõgardist videokaamerat: neelama, et paarist tunnist mustast materjalist midagi valida oleks.

Ma olen neelanud ka teda, armunäljas, uskumata, et kaon ka ise. Sain neelatud lehtrisse, mille sügavusest mul aimugi ei olnud. Ma olin temasse armunud, temasse neelatud, tema poolt alla kugistatud ja igaveseks tema omaks saanud. Tahan teda ka praegu väikeste tükkide kaupa, järk-järgult, osadena, siiski terviku ja üheainsana. Tahan teda endasse ja enda sees võimalikult kaua tunda. Tahan teda lakkuda kiskjana kui jahisaaki, et lükata edasi hetke, mil jõuame tõeliste naudinguteni.